Kui ma õhtul lugemislambi valgel loen Pauluse kirju, kerkib mu mõtteisse mitte just väga teoloogiline küsimus. Kas Saulus Tarsosest oli kunagi armunud? See tähendab, täiesti tavaliselt inimlikult armunud mõnesse naisesse?
Kindlat vastust sellele ilmselt ei leia. Me teame, et ta otsustas elada Kristuse pärast vallalisena, nagu teame ka seda, kui vaimustunult oskas ta kirjutada armastusest. Tema sõnad kuuluvad maailmakirjanduse tippu: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, armastus (…) ei hoople, (…) ei otsi omakasu, (…) ei rõõmusta ülekohtust, (…) ei hääbu kunagi” (1Kr 13:4–8).
Kui Paulus kirjutab vaimustunult hümni inimelu kauneimast seiklusest, isegi selle absoluutsest ja lõplikust tähendusest, see tähendab hümni armastusest inimese ja Jumala vastu, kas ta pidas silmas ka armunuid? Võibolla. Aga laskem fantaasial lennata…
Pikameelsus
Kujutlegem üksteisesse sügavalt armunud poissi ja tüdrukut. Nad on teineteisest lummuses. Nad on vaimustunud teineteise hingest… ja ihust. Nende ees on dilemma: kas ja kui palju lubada füüsilist lähedust. Kujutlegem, et poiss vaatab tüdrukule sügavalt silma ja ütleb väriseva aga rahuliku häälega: „Kuna ma armastan sind nii väga, siis jääme puhtaks.” Miks? Mõelgem, mis võiks juhtuda, kui nad otsustaksid teisiti.
Psühholoogid ütlevad, et kui armunud otsustavad astuda sugulisse vahekorda, siis nad otsekui annaksid teineteisele signaali: meie vastastikune armumine õigustab füüsilist armastust. Psühholoogid teavad rääkida, et normaalselt arenev inimene armub keskmiselt kolm kuni seitse korda elu jooksul (muide, arvan, et ka Saulus Tarsosest arenes normaalselt!). Sellest järeldub, et üsna tõenäoliselt nii tüdruk kui poiss kunagi pärast pulmi armuvad kellessegi teisesse. Kuna nad nõustusid sugulise vahekorraga juba enne pulmi (sest armumine annab selleks õiguse), siis võivad nad pärast pulmi samale loogikale tuginedes õigustada abielurikkumist… Sel viisil annab nõustumine abielueelse seksiga kaudselt loa abielutruuduse rikkumiseks. Seevastu sügav ja küps armastus suudab oodata. Sest „armastus on pikameelne…”
Terviklik tutvumine
Kujutlegem veel, et poiss ütleb oma printsessile: „Ma armastan sind! Hoidume seksist, kuna minu suurim unistus on õppida sind tundma!” Psühholoogid tõdevad, et kui armunud otsustavad vastastikusel nõusolekul alustada seksuaalelu enne pulmi, siis ei suuda nad muudes valdkondades üksteist korralikult tundma õppida. Esimeste seksuaalkogemustega kaasnevad tunded on niivõrd tugevad, et need segavad üksteise teiste külgedega tutvumist. Peagi hakkab suhetes domineerima meelelisus, armastuse teised tegurid nagu hoolitsus, vastutus, tutvumine sellega, mis teisele meeldib, mida ta ootab ja millest unistab ning väärtuste hierarhia (eelkõige usuküsimused) jäävad tahaplaanile. Siis on raske hinnata, kas teisel on need omadused, mida abikaasas tahaks, igatseks ja unistaks näha.
Ühes meessoost tudengitele korraldatud küsitluses esitati küsimus: „Kui kohtaksid kauneid kaksikutest tüdrukuid, kes on teineteisega äravahetamiseni sarnase välimusega, kellel on samasugune iseloom ja samad huvid, kuid ühel on rikkalikult kogemusi seksist, teine aga on elanud puhtalt – kummaga tahaksid sõbrustada?” 98 protsenti tudengitest valis puhtana elava tüdruku. Põhimõte toimib ka vastupidises suunas. Tüdrukud valivad poisse, kellel ei ole kogemusi seksist. Küpselt armastav inimene teab, et tema tulevane abikaasa tahab pühenduda kellelegi, kes on säilitanud puhtuse. Tasub olla hell oma südame valitule ning säilitada puhtus. Sest „armastus hellitab”.
Vastutus
Kujutlegem, et kõrvuni armunud poiss ütleb oma südame valitule: „Ma armastan sind nii väga, ärme astu vahekorda. Muidu peaksime kogu aeg valvama, et sa ei jääks rasedaks.” Tudengite küsitlemisel ilmneb, et kui noored alustavad seksiga enne pulmi, siis teevad nad tavaliselt kõik, et mitte rasestuda. Psühholoogide hinnangul on esimesed seksikogemused (eriti meestel) psüühiliselt nii tugevad, et alateadvuses säilib teatud mudel, mille juurde inimene tahab naasta, kuna kogemus on vajutatud mällu erakordselt meeldivana. Kui neid esimesi seksikogemusi iseloomustab püüd vältida järelkasvu (nt kondoom, katkestatud suguühe), siis talletuvad need tugevalt mällu, nõnda et tavaline ja õige vahekord ei ole enam nii köitev. Füüsilise armastuse ja vanemluse lahutamine teineteisest on püüd rikkuda Jumala seatud korda. Ta sidus need armastuse osapooled teineteisega kokku ja reserveeris neile koha abielulises armastuses. On kõrk püüda parandada Jumala seatud korda. Küpselt armastav inimene nii ei tee. Sest „armastus ei hoople”.
Kokkusobimine?
Kujutlegem, et rüütel ütleb oma printsessile: „Ma armastan sind nii väga, ärme astu vahekorda enne pulmi. Sina ise oled minu jaoks tohutult olulisem, kui kirg sinu keha vastu.” Sageli (statistika kohaselt enam kui 80 protsendil juhtudest) usuvad armunud müüti, et enne pulmi tuleb kontrollida, kas nad on füüsiliselt teineteisele sobivad, ning kui nad seda ei ole, ei ole mõistlik ennast püsivalt siduda. Ehkki sellega eiratakse ilmselget tõsiasja, et Jumal lõi mehe ja naise elundid nii täiuslikult, et need „sobivad” üksteisega alati, paljastab see müüt küpsuse olulise puudujäägi – sellega seatakse instinktid isikust ettepoole. Teisisõnu: oma himu pärast olen ma valmis loobuma oma armastatust, kui osutuks, et me ei ole „kokkusobivad”. See hoiak pole midagi muud, kui teise inimese kohtlemine vahendina. Küps armastaja seab teise inimese oma himudest ja instinktidest ettepoole. Sest „armastus ei otsi omakasu.”
Cohabitation effect
Kujutlegem, et tüdruku ilust, tarkusest ja headusest lummatud mees tunnistab: „Ma armastan sind nii väga, et kui sa tahaksid minuga abielluda, ei saaks ma endale võtta riski lahutamiseks. Jääme sellepärast puhtaks.” Mis seostab seksuaalvahekorda või isegi koos elamist enne pulmi lahutusega? Statistika on selles küsimuses halastamatu. Mida kauem on inimene enne abielu sõlmimist seksuaalselt aktiivne, seda suurem on abielulahutuse tõenäosus. Samuti, mida kauem on elatud koos enne pulmi, seda suurem on abielulahutuse tõenäosus. Uurimused kinnitavad, et just taoline on enne pulmi koos elamise mõju (ingl cohabitation effect). Nn vabaabielu kestusega kasvab abielu lahutamise tõenäosus. Kolm aastat enne pulmi koos elanute abieludest puruneb 30 protsenti, samal ajal kui puhtuse säilitanutel on see vaid 1 protsent. Abielulahutus teeb ülekohut nii inimesele, keda oled armastanud kui sellest suhtest võimalikult sündinud lastele. Küpselt armastav inimene ei tee teisele ülekohut. Sest armastus „ei rõõmusta ülekohtust”.
Armastus suure algustähega
Kujutlegem veel armunuid, kes on otsustanud hoida abielueelset puhtust. Tänu oma otsusele õpivad nad püsivalt „suutlikkust armastada”. Paavst Franciscus pidas pisut vähem kui aasta enne seda, kui ta valiti paavstiks, Buenos Aireses jutluse, millele ajakirjandus andis nime Capacidad de amar (Suutlikkus armastada). Ta räägib selles, et iga küps armastus loobub mõnikord naudingust selleks, et jõuda õnneni. Armunud, kes otsustavad hoida abielueelset puhtust, teavad, et nad on pikameelsed, nagu ka armastus on pikameelne. Nad otsustavad oodata seda tundi, mil Jumal ümbritseb neid oma õnnistusega ning neisse voolab sakramendi arm. Nad on teineteisele hellad, nagu ka armastus hellitab, sest nad annavad teineteisele aega tutvuda üksteisega erinevates eluvaldkondades. Nad ei madaldu pidama füüsilist kontakti oma armastuse kõige olulisemaks osaks kõige muuga tutvumise arvel. Nad ei anna ruumi kõrkidele mõtetele lahutada füüsiline armastus lapsevanemaks olemisest, sest nad armastavad oma lapsi juba enne nende eostamist. Nad teavad, et vastutustundlik armastus ei hoople. Nad seavad oma armastatu oma himudest ettepoole, sest nad on teadlikud, et küps armastus ei otsi omakasu, vaid otsib kõiki võimalikke viise vastastikuseks austuseks. Nad mõtlevad vastutustundlikult enda ja oma laste tulevikule ning nad ei soovi, et nende tulevane perekond peaks saama osaks lahutuse ülekohtust. Sest armastus ei rõõmusta ülekohtust. Nende südamed on täidetud usust ja lootusest. Nad lasevad usul juhtida oma elu ning palves annavad nad kogu oma tuleviku Jumala kätte, lootes et Tema ise ühendab neid abielu sakramendis. Nende puhtas koos olemises enne abielu püsivad „usk, lootus ja armastus. Aga suurim neist on armastus.” Selline armastus on võimalik. Ning mitte ainult fantaasias…
Järelsõna
Vahetevahel (ja mitte just harva!) on armunute südames dilemma. Nad on armunud – nad armastavad! – aga nad kardavad lõplikku otsust sõlmida abielu. Siis tulevad nad preestri juurde nõu küsima. Mulle valmistab alati suurt rõõmu hetk, kui kokkulepitud vestluse ajal (mõnikord pihitoolis) vastab tüdruk „jah!” minu küsimusele: „Kas on mõnikord juhtunud, et sinu noormees helistab ja ütleb: „Ma tean, et sa oled täna üksi, aga ma ei tule. Ma tahan sind nii palju, et me ei suudaks jääda puhtaks.” Tavaliselt vastan siis: „Sa oled leidnud oma aarde. Tema see on!”